Kultuurid kogu maailmas kaotavad oma keeli, häält ja elupaiku. UC-CIPO on olemas selleks, et seda ümber pöörata: tunnustada igat kultuuri, kaitsta selle identiteeti ning anda sellele püsiv koht, mida piirid ja aeg ei saa ära võtta.
Lühike versioon kõigile, kes tahavad mõista, miks see on oluline.
Raha jääb tippu. Riiklik ja erakultuuri rahastamine on läinud peamiselt suurte linnade suurtesse institutsioonidesse, mitte kogukondadesse – selline muster on kestnud juba nelikümmend aastat.
Rahastamine voolab tegijatelt eemale. Rohkem seda raha liigub nüüd majanduse, ülikoolide ja teadusuuringute kaudu, mitte nende inimesteni, kes tegelikult kultuuri loovad ja edasi annavad.
Kohalikud uudised on suremas. Sõltumatud ja kohalikud ajalehed sulguvad, ainuüksi Ameerika Ühendriikides on kaotatud umbes 3500 ajalehte ning ligikaudu 50 miljonit inimest saavad nüüd vähe või üldse mitte kohalikke uudiseid.
Sõltumatule meediale avaldatakse kõikjal survet. Ajakirjandusvabadus on viimase kahekümne viie aasta madalaimal tasemel ja see langeb kõikides maailma piirkondades, mitte ainult läänes.
Ühiskondlikud ruumid sulguvad. Rohujuuretasandi sündmused ja kultuuriruumid sulgevad oma uksed, samal ajal kui suurimad tegijad teatavad rekordilisest tulust.
Kogukonnad loovad oma. Kogukonnad reageerivad, luues oma meedia, mis neile kuulub ja see toimib. United Cultures ehitab just seda.
Tegemist ei ole kauge tulevikuohuga, vaid see toimub praegu igas piirkonnas ning on mõõdetud ja dokumenteeritud.
Kultuurid ei mahu tänapäeva piiridesse ja nad ei lõpe, kui piir liigub: kultuur, mis on oma kodumaalt välja tõrjutud, jääb samaks kultuuriks.
Üks kultuur võib elada korraga paljudes riikides ja piirkondades. UC-CIPO registreerib selle ühe korra, seostades selle iga koha, kus inimesed elavad, mitte jagamata seda joontega kaardil.
Impeeriumid tõusevad ja kukuvad, piire joonistatakse ümber, kuid registreeritud kultuur säilitab oma identiteedi ja püsiva ülestähenduse olenemata sellest, milline riik seda maad praegu valitseb.
Kui kogukond on konflikti või rände tõttu hajutatud, jäävad selle liikmed kultuuri kandjateks.Ümberpaigutamine ei kustuta kuuluvust ja UC-CIPO tunnustab kultuuri kõikjal, kus inimesed elavad.
Riik ei ole kultuur, ühes riigis võib olla kümneid või sadu erinevaid kultuure ja paljud neist pole keegi tunnustanud.
Indias, Nigeerias, Indoneesias ja Paapua Uus-Guineas on sadu erinevaid kultuure ja keeli ning igaühel neist on oma identiteet, mis väärib kaitsmist.
Riigisisestel, piirkondlikel, põlisrahvaste, vähemuste ja diasporaa kultuuridel on võrdne staatus UC-CIPO .Kultuur ei pea olema suur või võimas, et olla tunnustatud.
Kultuur võib registreeruda UC-CIPO-s läbi oma kogukonna, mitte ainult valitsuse kaudu.Kogukond omab oma kultuuri; ministeerium võib seda toetada, kuid ei oma seda.
Seal, kus oht on kõige suurem, tuleb kaitse esmatähtsaks pidada.
Kultuurid, mille keel on tõsiselt ohus või mida räägib vaid väike arv vanemaid, saavad esmatähtsat toetust oma pärandi registreerimiseks ja salvestamiseks enne selle kadumist.
Sõja või sunniviisilise rände tõttu kodust välja aetud kogukonnad seatakse esikohale, nii et identiteet säilib ka siis, kui kodumaa seda ei saa.
Kui kultuurielemendid on kord registreeritud, ankurdatakse need UC-ahelasse: püsiv dokument, mida ei saa muuta ega kustutada, isegi kui kogukond laiali läheb.
